Peeter Mei (1893–1941)

Johannese poeg Peeter Mei oli samuti kuulus, teenis Vene sõjalaevastikus ning Eesti mereväes. Tänu isa Admiraliteedi staabikapteni auastmele ja tutvustele õnnestus tal 1912. aastal astuda Mereväe Kadetikorpusse, Vene impeeriumi ühte privilegeeritumasse sõjalisse õppeasutusse ning ühena vähestest eestlastest see lõpetada. Õpiajal oli ta koolis ainuke eestlane. Tema edasise elu- ja teenistusloo on Ants Pärna kirja pannud 1998 „Eesti laevanduse aastaraamatus” lk 101–102 ning järgnev on selle sõna-sõnaline ümberkirjutus. „Meide järgnevast põlvkonnast väärib märkimist Johanni poeg Peeter, kes sündis 28. aprillil 1893. aastal Liepajas. Ta lõpetas 1911. aastal Liepaja merekooli ning seejärel kuldmärgiga Mereväe Kadetikorpuse ja ülendati mitšmaniks. Sama aasta 22. novembrist määrati ta teenistusse I Balti Mereväe ekipaaži ja kaks nädalat hiljem Peeter Suure Merekindluse I pataljoni 6. patarei nooremohvitseriks. See patarei asus Naissaarel. 27. detsembril ülendati ta rannapatarei nr 5 vanemohvitseriks. 1915. aasta maist tõusis ta Muhu väinas paikneva patarei nr 35 vanemohvitseriks ning 28. novembrist selle komandöriks. 1916. aasta mais lõpetas Peeter Mereväe Suurtükiohvitseride kursused Peterburis. Pärast seda suunati ta sõjalaevadele. 1920. aasta juunist sai Peetrist miiniristleja „Isjazlav” suurtükiohvitser. 22. augustil 1921. aastal arreteeriti ta Peterburis kui kontrrevolutsionäär ja Eesti salaagent ning vahetati 16. märtsil 1922. aastal vangina Eestisse. Sama aasta 9. mail astus Peeter Mei Eesti mereväkke ning teenis Aegna saare rannapatarei nr 1 ohvitseri ja ülemana kuni 1924. aasta 15. detsembrini. Seejärel määrati ta Merejõudude Staabi Tehnikaosakonna suurtükiohvitseriks. Viis aastat hiljem oli Peeter taas Aegna saarel, seekord rannapatarei nr 1 ülem. 1934. aastal tõusis ta Suurupi komandantuuri komandandiks. 1936. aasta 15. juunist kuni septembrini stažeeris Peeter Mei mitmes sõjaväeosas, mille järel astus Kõrgemasse Sõjakooli, kus õppis juhtimise ja staabiteenistuse eriala. Sõjakooli lõpetamise järel teenis taas Merejõududes. Pärast Eesti okupeerimist demobiliseerus ta 1940. aasta lõpul. 8. augustil 1941. aastal Peeter Mei mobiliseeriti ning saadeti üle Leningradi Venemaale. Ta suri Sverdlovski oblasti Ivdeli linnas sama aasta 27. novembril, ilmselt tööpataljonis möllanud tüüfusse.” Sellele täienduseks. 17. mail 1920 andis Peeter sisse Eestisse opteerumise taotluse. Sel ajal oli ta teenistuses Astrahanis Kaspia mere flotillis suurtükiväelasena. 1918. aasta algul evakueeriti Helsingist sõjalaevastikuga Petrogradi, astus Punalaevastikku ning suunati sinna teenima. Osales ka otseses sõjategevuses valgete vastu nii maal kui veel. Kuna ristimisel pandi Peetrile õieti peenike nimi, Peter Friedrich Eustachius, siis sellega oli juba opteerimisel sekeldusi ning kirikuõpetaja pidi eraldi kirjaga tõendama nende samasust. Tallinna perekonnaseisu ametniku otsusega muudeti perekonnanimi Meiks 8. aprillil 1935 ning 30. aprillil 1935 eesnimi Peetriks. Sel ajal oli riiklik surve riigiteenistujate nimede eestistamiseks.

Merele elatud aastad. Mehed kaptenisillalt ja kalavetelt (Koostaja Endel Lepisto. Klubi Pühalepa Vanamehed, 2016)